Keynesian Economics Definitsioon
Keynesian Economics on teooria, mis seob kogukulutused inflatsiooni ja toodanguga majanduses ning viitab seetõttu sellele, et valitsuse kulutuste suurendamine ja maksude vähendamine toovad kaasa nõudluse kasvu turul ja tõmbavad majanduse depressioonist välja. See teooria on saanud nime Ühendkuningriigis asuva majandusteadlase John Maynard Keynesi järgi, kes mõtles selle mõtte välja siis, kui maailmamajandus oli 1930. aastatel läbi teinud suure depressiooni.
Seega jõuti kontseptsioonis järeldusele, et optimaalse majandustulemuse saab saavutada ja langusi saab vältida turunõudluse stimuleerimise kaudu, kasutades valitsuse majandus- või rahapoliitikat. Kuna teooria keskendub majanduse stabiliseerimisele, keskendudes nõudlusele, peetakse seda nõudluse poole teooriaks.
Näiteid Keynesi majandusest
- Suur depressioon: Suure depressiooni tagajärgede leevendamiseks tutvustas president Roosevelt USA majanduse elavdamiseks meetmeid, mis hõlmasid sotsiaalkindlustussüsteemi, miinimumpalga programmi ja lastetöö seadusi.
- Reaganomics: Presidendiks oleku ajal suurendas Ronald Reagan valitsuse kulutusi ja vähendas makse, et ergutada majandust. Eelarvet suurendati igal aastal 2,5% tasemel ning vähendati tulumakse ja ettevõtte tulumaksu. Need meetmed aitasid taastuda 1981. aasta majanduslangusest
- Suur majanduslangus: Barack Obama võttis 2008. aasta majanduslanguse lõpetamiseks kasutusele majanduse stimuleerimise seaduse. Selle seaduse kohaselt osutas USA valitsus töötutele ning haridusele ja tervishoiule hüvitisi. Obama tutvustas ka tervishoiupoliitikat, mis on laialt tuntud kui Obamacare.
Keynesian vs klassikaline majandus
- Klassikaline majandusteooria on seisukohal, et majandus on isereguleeruv. See tähendab, et tööhõive ja toodangu tsükliline üles ja alla liikumine kohandub iseenesest.
Oletame näiteks, et majanduses on langus, mistõttu nõudlus turul on langenud. Madalam nõudlus toob kaasa madalama tootmistaseme, mis omakorda vähendab palku. See annab ettevõttele lisakapitali ja nad saavad väiksema palgaga värvata hulga inimesi. See stimuleerib tööhõivet ja nõudlust turul ning seega taastub ka majanduskasv.
- Vastupidiselt sellele on Keynesi majandusteadus seisukohal, et kui valitsus ei sekku, võivad majandustingimused isegi veelgi halveneda ja nõudlus võib veelgi langeda. Arvatakse, et kui nõudlust vähendatakse, ei soovi ettevõtted palgata rohkem inimesi.
Tööpuudus tõuseb ja see vähendab veelgi turunõudlust. Olukorda oli tunnistajaks suure depressiooni ajal. Ettevõtete tootmine vähenes ja tööpuudus suurenes, mis sundis Keynesi tulema uute mõtetega majanduse kohta.
Seega on Keynesi ja klassikalise majanduse vahel kaks peamist erinevust:
| Keynesi majandus | Klassikaline majandus | |
| Valitsuse kulutused infrastruktuurile, haridusele ja töötute hüvitistele suurendavad nõudlust | Ettevõtted jätkavad kasvu, mis kasvatab ka majandust | |
| Täistööhõive saab tagada ainult valitsuse sekkumisega | Valitsuse poliitika peaks võtma arvesse ettevõtteid ja mitte tarbijaid |
Puudused
- Pakkumispoolsed majandusteadlased: nad usuvad, et majanduse elavdamiseks on vaja ettevõtjate kasvu, mitte tarbijapoolset nõudlust. Nad nõustuvad, et valitsuse sekkumine võib olla kasulik, kuid see peaks olema suunatud ettevõtetele.
- Majandusteadus: Nad usuvad, et kasu tuleks edastada jõukatele inimestele. Kuna rikkad inimesed koosnevad peamiselt ettevõtete omanikest, on nende kasuks kasu kogu majandusele.
- Monetaristid: inimesi, kes usuvad, et ainuüksi rahapoliitika võib majandust juhtida, nimetatakse monetaristideks. Nad usuvad, et rahapakkumise suurendamine majanduses võib selle depressioonist välja tuua.
- Sotsialistid: Sotsialistid ei toeta järeldust, mis tuleneb Keynesi majandusteooriast. Nad on seisukohal, et valitsuse majanduse elavdamiseks võetud poliitika eelised peaksid eelistama kõiki ja kõiki, hoolimata nende sotsiaalsest staatusest
- Kommunistid: kommunistid toetavad valitsuse minimaalset sekkumist. Vastavalt neile peaks inimestel olema kontroll majanduse üle
Piirangud
- Keynesi majandusteooria soovitab majanduslanguse ajal suurendada valitsuse kulutusi. Kuid selleks peab valitsus laenama rohkem kapitali, mis tõstab intressimäärasid. Intressimäärade tõus pärsib eraomandis olevate ettevõtete investeeringuid
- Valitsuse laenuvõtmine võib põhjustada ressursside kitsendamist, kuna valitsus võtab turult laenu ja see ei pruugi jätta pankadele piisavalt kapitali, mida teistele ettevõtetele pakkuda
- Mõnikord võib eelarve laienemine viia ka inflatsioonini, kuna see võetakse sageli kasutusele üsna hilja, kui majandus on juba taastumisrežiimis.
- Tootmistaseme tõstmiseks vajaliku nõudluse suurust on raske ennustada.
- Valitsus tõstab kulutusi majanduslanguse ajal, kuid kui majandus on taastunud, on valitsustel keeruline kulutusi vähendada, sest inimesed harjuvad sellega ja valitsus seisab silmitsi poliitilise survega
- Ajavahe uue ekspansiivse poliitika kehtestamise poolt valitsuse ja selle mõju vahel turunõudlusele viib inflatsioonini
Alternatiivid Keynesi majandusele
- Kaasaegne rahateooria: Selle teooria kohaselt ei pea valitsus turunõudluse elavdamiseks kulutuste suurendamiseks kapitali laenama. Sellega saab lihtsalt rohkem raha printida
- Austria kool: see mõttekool viitab sellele, et erasektor peaks turu tasakaalustamatusega hakkama saama iseseisvalt, ilma valitsuse sekkumiseta
Järeldus
Keynesi majandusteadus toetab valitsuse sekkumist majandusse, et taaselustada majanduslangusest suurenenud kulutuste ja maksukärbete näol, et anda stiimul turunõudlusele, mis omakorda suurendab tootmist ja viib majanduse taas tasakaalu.
Valitsuse selliste kavade väljatöötamisel on vaja hoolitseda ka muude võtmetegurite eest, näiteks inflatsioon, tööhõive ja likviidsus. Rahapoliitika ja eelarvepoliitikaga seotud majandusmeetmed võivad anda tagasilöögi, kui eelnevalt ei arvestata nende muude tegurite eraldamist.
